Reisi esimene pettumus selgus kohe lennujaamas – Portugali president, kes oli just lõpetanud Eesti-visiidi, ei olnud meie Portugali lennul. Tallinna lennujaamas lehvisid küll Eesti ja Portugali lipud kõrvuti, kuid Marcelo Rebelo de Sousa oli juba lahkunud.

Lend Portosse kestis vahemaandumisega ligi kuus tundi. Kohalik giid Andre jutustas 1,5-tunnise lennujaama-hotelli sõidu ajal terve Porto linna loo – tähtsad sündmused, majad ja kõik jalgpalliga seonduva. Sünkroontõlge teha väga jutukale ja entusiastlikule lõunamaalasele oli puhas rõõm!

Reisi esimene pärispäev algas kohe matkaga Braga Jeesusemäest üles. Legendi järgi pidi kõik 600 astet läbima põlvedel. Paraku mitte keegi grupist seda teha ei soovinud. Siiski oli vaade ülevalt külastust väärt – Portugali ühest vanimast ja uhkemaist pühapaigast nägi Braga linna ja ümbruskonda. Juba vanad roomlased ütlesid, et hea veinireis algab pühakoja külastamisega. Igaks juhuks.

Järgmisena külastasime reisi esimest veinimaja – Adega Ponte de Lima – kohalik kooperatiiv, mis kogub väikekasvatajate marjad kokku ning valmistab neist ilusad Vinho Verde veinid. Proovisime mitmeid põnevaid valgeid veine ja siis lõpus ka punast Vinho Verdet. Giidina ma küll hoiatasin, kuid mind ei usaldatud ja terve grupp proovis järgi. Punane Vinho Verde on noor, kerge mulliga ning maitseb nagu toores, mulliga punane vein.

Grupp sai selle degusteerimisega oluliselt targemaks.

Teine päev algas ajalooseiklusega – külastasime Tongobriga roomlaste ja keltide linnavaremeid. Vanasti elasid mäel ligi 2000 roomlast ning kelti, kuid meie nägime vaid kolme kohalikku ja nelja kassi. Ala on suur, kuid suhteliselt uus avastus ning kohalik ajakiri oli saatnud reporteri meie külastuskäiku kajastama. Võimalik, et esimene Eesti reisigrupp Tongobriga iidses linnas.

Kui ajalookarikas oli täis, suundusime künka teisele nõlvale, kus asetseb samuti Tongobriga. Seekord mitte linn, vaid samanimeline veinimaja. Peretütar Maria ootas meid kõiki suure pokaali veiniga. Ilm oli 26C ning peale tundi varemetes müttamist, väärisime kõik head veini. Istusime õues, laud oli kaetud kohalike puuviljade (küpsed hurmaad oma aiast!), mee jm toitudega ja muidugi ideaalsete Vinho Verde veinidega.

Tongobriga on tõeline väiketootja. Meie 18-liikmeline grupp oli suurim, kes neid kunagi külastanud on. Maria ja ta isa teevad tõeliselt autentseid veine. Ning on piisavalt targad, et punast mitte teha.

Kui kõhud olid täidetud sõitsime Casa Santa Eulalia veinimajja, kus ootas meid rikkalik õhtusöök… veinidega. Veinimaja omanik ja veinimeister Francisco tutvustas oma viinapuupõlde, kus saime proovida marju, mida marjakorjajad olid unustanud korjata. Õppisime taimedest, mullast, päikesest ja vaatidest.

Õhtusöök valmis veinimaja enda puuküttega ahjus, millest Francisco ning ta perekond kalastas välja vaagnate kaupa toitu, kuniks grupi igasugune füüsiline liikumine muutus raskemaks. Teekond bussini oli oluliselt raskem, kui pidanuks olema.

Kolmas päev oli kõige ambitsioonikam – vaja oli tutvuda kolme erineva veinimajaga. Alustasime Encontrost, mille uhiuus veinimaja meenutas James Bondi pahalase peidupaika. Proovisime mitmeid erinevaid veine ning keegi ära ei valanud. See võis olla viga.

Kui Encontro veinimeister Ana Paula kuulis, mis maja me järgmisena külastame, punastas ta ning tunnistas, et konkurent on piirkonna parim veinimaja. Lootused Sao Joao (püha Jüri) osas kasvasid.

Aga lootused maandusid, kui peatusime äärelinna pisikese tootmishoone ees, mis viimati sai remonditud siis kui Gorbatšov üritas veinitarbimist piirata.

Kui olime kõik veinimaja pisikesest esiuksest sisse pressinud, suunati meid kohe keldrisse, mis kujutas endast lõputute tunnelite rägastikku. Suured pudelite hunnikud kuhjusid igal vabal alal. Vanim, mis mina leidsin, oli aastast 1946.

Nii vana veini meile ei antud, kuid degusteeritud veinid oli oivalised. Veine pakuti kaks korda rohkem, kui algselt kokku leppisime, lõpetades minu isikliku lemmikveiniga – Poco do Lobo vahuveiniga (Arinto ja Chardonnay imeline segu).

Perenaine Sandra tõdes, et turistid külastavad neid harva. Pakkusin, et paneks suurema sildi maja ette aga vastas, et eelistab veinidele keskenduda.

Enne kolmandat veinimaja oli kohustus kohalikus restoranis proovida Bairrada piirkonna delikatesse, muidugi koos vahuveiniga. Õnneks oli buss seekord lähemale toodud.

Kolmas veinimaja tundus veel väiksem, kuid moodsam. Messias on eelkõige portveini tootja, kuid keldrisse jõudes selgus, et ka neile meeldib vahuvein ja et neil on keldris küpsemas MILJON pudelit mulli, kõik muidugi traditsioonilisel meetodil pudelis. Keldris, mida giid Eduardo väitis 40 000 m2 olevat, sattusime ühte suurde ruumi kus Coimbra (Portugali Tartu) linnast oldi kohale toodud kuulus Fado ansambel. Keldri pimedates käikudest ilmusid välja veinimaja töötajad, kes koos meie ja vahuveiniga, nautisime Portugali kuulsaimat muusikat.

Peale kontserti tegid kohalikud lauljaga selfisid. Olevat kuulus mees. Seega tegime seda ka meie.

Peale keldrituuri, mis oleks võinud kesta mitu päeva, rääkis Eduardo meile pikalt portveinidest. Muidugi saime neid ka proovida, ka valget ja rosé porti, ja muidugi pakkus ta meile oluliselt rohkem portveine, kui me algselt kokku leppisime.

Viimase päeva pettumus aga oli suur – reis oli lõppemas.

Isiklikud kogemused aga näitavad, et liiga pikk veinireis ei ole alati parim. Kolme päevaga kuus veinimaja on hea tulemus. Grupp ostis endale kaasa nii palju veine, et tuli tellida kaubaalus, mis nüüd veokil Eestis suunas vurab.

GoTraveli ja Veiniekspressi esimene veinireis võib õnnestunuks kuulutada. Ilm oli ideaalne, veinimajad veelgi rohkem ning keegi kaalust alla ei võtnud. Pidasin veinimajade vahel sõites grupile loenguid Portugali veinide, ajaloo aga ka jalgpalli kohta, loodetavasti midagi jäi grupile meelde. Usun, et kogetud elamused jäävad aga igaveseks meelde.